Sálbma 137
Babylona eanuid gáttiin
mii čohkkáimet ja čieruimet,
go muittašeimmet Siona.
Gátti sieđggaide
mii heaŋggasteimmet lyraideamet.
Dat geat dolle min fáŋgan,
gohččo min lávlut,
dat geat ledje dolvon min dohko,
gáibidedje mis illulávlagiid:
“Lávlot midjiide Siona lávlagiid!”
Mo mii sáhtášeimmet
lávlut Hearrá lávlagiid
vieris eatnamis?
Jerusalem, jos mun vajáldahtán du,
de jávkos mu olgeš gieđa vuoibmi!
Darvánehkos mu njuovčča guopmái,
jos mun in muitte du,
jos in ane stuorimus illunan
du, Jerusalem!
Hearrá, muitte Jerusalema
lihkuhisvuođa beaivvi,
muitte mo edomlaččat čurvo:
“Gaikkodehket, gaikkodehket dan
eatnama ráje!”
Ja don, Babylon,
hevvui dubmejuvvon nisson!
Lihkolaš dat gii mávssaha dutnje
dan maid dahket midjiide!
Lihkolaš dat gii váldá
du uhca mánážiid
ja cuvke daid bávtti njeaiga!
